Toomas Vanem

Ehkki ma ei suuda praegu kindlalt meenutada Vanema eelmistel albumitel avastatud muusikat, näen et Progarchives'i veebileht on ta paigutanud progressiivse metali kategooriasse. Kuigi see võib varasemate albumite puhul täpne olla, siis selle viimase sooloalbumi puhul ütleksin, et jazzrock on ilmselt parem valik.

See on läbinisti instrumentaalne teos ja kitarr on selgelt domineeriv pill kogu ulatuses. Siinkohal kompositsioonidega, mis keerlvad ümber voolavate, hõljuvate ja elegantsete kitarrisoolo jooksude. Sageli on klahvpillidele antud silmapaistev toetav roll ja aeg-ajalt neis ka mõned kenakesed soololõigud, kus nad uurivad solisti rolli kitarriga üsna sarnases maneeris. Ja kuigi pidepunkte võib olla arvukalt, siis minu jaoks kirjeldaksin paljusid neist loomingutest kui väga kooskõlas olevaid (varajase) Satriani lähenemisega: meloodiad on köitvad, kitarrisoolo jooksud elegantsed ja tehnilised palad on olemas neile, kes neid naudivad, kuid mitte esiplaanile surutud.

Me saame ka mitmeid lõike ja mõned lood, mis on rohkem joondatud vabama ja laisema instrumentide liikumise suunas. Mitte päris vaba vormiga, vaid pigem vabalt voolav, kus rütmisektsioon lisab sageli rõhuasetust lõdvale ja ekspressiivsemale hoiakule. Seega jazzrock kirjeldusena. Bassimängija nautis eriti head aega, pakkudes mõningaid toredaid funky-hõngulisi vibe'e. Ja silmatorkavalt hingematvõttev „Zeitgeist" näitab, kuidas bass ja klahvpillid kombineeruvad, luues väga nakkava groove'i.

Tasakaal voolava ja elegantse ning ekspressiivse vahel saab hea sära suurepärasest miksist ja produktsioonist. Kristallselge ja hästi tasakaalus igal tasandil, sujuv aga mitte kunagi liigselt — see on üks neist albumitest, kus kõik on miksi ja produktsiooni osakonnas lihtsalt ideaalselt paika langenud.

See väga tugev album mõjub mulle veenva ja kutsuva ning tõeliselt hästi toodetud näitena sellest, kui kaunis instrumentaalne jazz-rock suudab olla, kui seda uurivad õiged inimesed.

Muusikas elav ja hingav kitarrikunstnik Toomas Vanem suudab ikka ja jälle üllatada! Iga plaadiga toob ta kuulajateni midagi uut ja värsket, nii ka seekord. Esimese kahe albumi ilmumise vahe oli seitse aastat, nüüd küpses looming avaldamisvalmiks ühe aastaga. Midagi on muusikameistris justkui paisu tagant välja pääsenud. Plaadi pealkiri "Confession" / "Pihtimus" viitaks justkui religioossele eneseleidmisele, mida võibki tajuda üleva vabanemisena.

Tervikuna kõlab "Pihtimus" päikselisena, kuid mitte ainult. Meelt avava "Pihtimuse" sügavust ja tõsiseltvõetavust kinnitavad mitmetest lugudest aimuvad tumedamad kahetsuse noodid, mida võiks vastavalt kontekstile tõlgendada kui meenutusi ohverdustest ja kaotustest. Värvikalt helindatud mõtete ja läbielamiste paletilt jõuab kuulaja meelelõuendile armastuse pühalikkust ülistav muusikaline altarimaal.

Toomas Vanema loomingut edastavate muusikute koosseisuski leidub üllatusi. Lisaks truudele mõtte- ja maitsekaaslastele Andrus Lillepeale (trummid) ja Henno Kelbile (bass) ning Kaarel Liivile (bass) loovad mitmetesse lugudesse dünaamilist vundamenti trummar Virgil Donati ja klahvpillimängija Alex Argento, kelle projektis osalemine kinnitab Eesti interpreetide maailmatasemel tõsiseltvõetavust ning mõistetavust.

Esimese plaadi muusikalisi kavatsusi kirjeldas Toomas Vanem laululoomise printsiibiga. Tõepoolest, ka selle plaadi palad haaravad alti kuulaja kujutlusvooluga kaasa. Toomas Vanema muusika intensiivne, täpselt viimistletud tunderikkus sunnib otsima elamuste talumiseks sõnalisi kujundeid.

"Good Times" kuulutab, et rõõm ei pruugi alati olla lihtne ja selge, vaid kogetud kui läbipõimunud tunnete dünaamiline ja käänuline voog. "The Hindmost Take" tundub kõnelevat pürgimustest ja piiridest – kusagil on püüdluste lõpp, kuid mitte veel! Teose meeleolu võimaldab kujutleda pigem saabumist vahepeatusse. Kangastub läbitunnetatud tagasivaade, mille siht on edasimineku kindlustamine. "Zeitgeist" on ähvardavalt pineva ajavaimu kirjeldus. Lugu nagu üritaks kuulajat ette valmistada mingisuguseks katastroofiliseks murranguks, kuid teeb seda Vanemale iseloomuliku jõulise optimismiga.

Plaadi lõpetab soojalt meeleolukas seiklus põhjapoolusel – "North Pole", just nagu vastandudes külmavõetud tardunud ilule. Lugu kiigutab kuulaja tajusid metalsete helide sünkopeeritult hüpnotiseerivates kordustes, ümbritsedes hoidvalt kitarrisoolot, milles muusik pihtimuslikult reflekteerib jäises ümbruses ainult talle teadaolevat rahutust.

Kitarrist Toomas Vanem on järjekordselt leidnud ja komponeerinud muusikalised vasted oma sisekosmose tunderikastele fantaasiatele ning üllitanud uue autorialbumi "Toomas Vanem II". Rikkalike kogemustega muusik väljendab end siin instrumentaalse progerocki katlas, segades eri stiile (djent, metal, fusion, alternative), ent jäädes siiski läbivalt äratuntavaks oma isikupärase kidrasaundi ja kirgliku vaimustusega voolava, kohati õrritavalt sünkopeeriva mängumaneeriga.

Albumi kujundus on mõistatuslikult sümboliseeritud. Esikaanel juhatab meid muusikaliselt võrdkujulisse ilmaruumi tulnukalaadsena kujutatud Orbital Man, kes oma salapärasel, nukkermõtlikul ilmel silmitseb midagi käesolevat. Võib oletada, et Orbital Man on muuhulgas ka habras ja haavatav, sest siinse visuaalse kujunduse tagant leiame siira, isiklike tähendustega hingestatud muusika.

Häälestudes Toomas Vanema muusikakogumiku kirevatele meeleoludele, saame osa ülevusest ja vabadusest, mis pühitsevad loomingulist iseseisvust ja enesemääramist. Käredaloomuline ja teravalt läbitungiv, samas tundliku mängumaneeriga esitatud muusika mõjub nagu korrastatud ideede kauakestev purse, mis erineb märgatavalt kitarrikunstniku igapäevasest tegevusest stuudio- ja bändimuusikuna.

Eesti helilooja ja kitarrist Toomas Vanem on Eesti muusikamaastiku veteran, kellel on aastakümnete pikkune ajalugu aktiivse muusikuna, hõlmates paarikümmend bändi ja projekti. "I" on tema esimene sooloalbum, mis ilmus oma väljandena 2014. aastal Eesti Kultuurkapitali toel.

Kuigi Vanema kui instrumentalisti mitmekülgsuse kohta saab öelda palju — kuidas tema materjal näib olevat hästi välja töötatud ja sageli sellise lähenemise ja stiiliga, mis peaks progressiivse rocki ja metali fännidele üsna hästi sobima — on see siiski päeva lõpuks kitarristi sooloalbum. Hästi tehtud mis hästi tehtud, meisterlik ja üsna keerukas, kuid see jääb instrumentaalseks albumiks, mida domineerivad kitarrimängija oskused. Need, kes selliseid teoseid hindavad, on ilmselgelt ka peamine sihtgrupp. Lisaks ütleksin, et see on kena album kuulamiseks, kui oled sellistest ettevõtmistest uudishimulik, või kui tahad proovida sellist albumit, mis on kokku pandud viisil, mis võib ja tõenäoliselt ka meeldibki veidi laiemale kuulajaskonnale.